Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks küll Sina, kallis hing, siis veel karjud.
Väherdes mineviku unistuste ja ootustega,
Uinub sisimas see kaunis, see helgeim pool.
Üritades täita oma südant ja hinge lootustega,
Tahtmatult pudeneb valusale haavale kibe sool.
Sõnad, mõtted ja tunded karjuvad tühjas hinges,
Rebenenud mõttemaailm, pooleks kärisenud süda.
Hoides iga loomulikku liigutust nii kohutavalt pinges,
Hiiglasliku hirmu ja valuga juhtunut ette kartes juba.
Pea vastu, mu sõber, elu läheb edasi.
Ära iial anna alla, ära iial kaota lootust.
Kuula mu nõu ja ära iial liigu elus tagasi,
Ära iial liida endaga seda tühja ootust.
Ära enam piina end tühjusega sedasi,
Kuula omaenese nõu, mida ise kord jagasid.
Maivis L.
Järgi luuletajat
