Tädi Sofia sügis

Tädi Sofia austab oma juuri
haarab kõpla, mis pandud kuuri
sõidab Võrtsjärve äärde külla
kuhu appi sugulastele lubanud tulla;

kaasas lapsed ja mees
poisid mässavad silmad vees
et ei taha maatööd teha
sest ei tea, mis on vikat ja reha;

nii külakoertele pojad Sofia viskas
kaks tüütust sai kähku söödaks
ja on parem mehel suu kinni hoida
muidu temagi esmaspäevaks tagasi koju ei sõida;

raske töö teeb sügise ilusaks
ja nii saab Sofia rõõmsaks
aga kui mees üritas põgeneda
sai naiselt kõplaga sugeda;

nüüd Sofiat ei taksita keegi
talutööd kõik üksi ära tegi
ja kui tundis et puhkust vajas
jõi viina ja pikali end ajas;

põllu maal uneaega võttis
siis temast kombain üle sõitis
siin Sofia jalg, käsi ja pea
kus soolikad ja muu, ei tea

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard