Sügis sammub omas kuues

Sügis hallis udukuues
jalas kummikud on suured
tatsab läbi porist,veest
naudib samme oma teel

Käte otsas kannab korve
kõik need täis on sügisande
juustes kirjud vahtralehed
kaelas küpsed pihlakeed

Järelkäruga veab pilvi
pühib pisaratest silmi
tuult ta sabast keerutab
ülevoolavalt vilistab

Põues kannab kurba nooti
laseb selle välja hooti
pillib tühjaks nukra meele
pühib jalust depressioone

Sügis, sind on nähtud juba!
Sullegi on antud luba!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard