Surnute külaskäik

See on kaunis öö pilvede taga
ning ikka veel ma ei maga
sel pühal ööl
kus võlurid on tööl;

olen saanud oma õnnistuse
üliinimese võimaluse
sündinud teispoolsuse valvuriks
elava ja surnu teejuhiks;

mu voodi kõigub
külm õhk ringi liigub
ei näe toas midagi
lauskpieduses oma ninagi;

mingi hääl kutsub
toas ringi astub
tean see pole uni
see viib mu transsi;

näen midagi alget nüüd
tuleb ta suust hüüd
kas see on mu vanaisa
kes mu ees üksi ei seisa?;

tal on pärandus teistega
kellesse suhtun veel leinaga
nad jätsid lapselapstele laeka
puu alla suure ja rahaka;

mul pole vanaisaga saladusi
ta teab kõiki mu omadusi
koduloomad ja teised perest
me oleme kõik ühisest verest;

nüüd laeka üles kaevan
ja pärandi avan
aitäh teile, esivanemad
te olete mulle ikka kõige kallimad

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard