Krauklis

Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus

paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt

jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi

siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
vist unisena pidasin ma koda peldikuks
kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues

scout ustav on te oinad võtke kuulda ometi
sir Robert Baden-Powellile oleks alles piin
ja küllap vana kindral paneks maha ameti
kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin

nii rääkis master pööramata pilku rivile
ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa
ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile
see master sinna rivi ette jalust maha lüüa

juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu
(nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit)
meie aga jätkasime sirget paigalseisu
kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit

ja master hirmsa vihaga käed puusas jalutas
me seisime ma olin arg ja süütud seisid ka
paar korda ennast kokku võtsin süda valutas
kuid seda vähem seda vähem suutsin ütelda

siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku)
ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin
ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku
ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin

scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu
nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse
ma nägin
et on mere ääres kõrge männipuu
ja söögisaali aknast nägin
lauda kaetakse

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard