Üksinduse randadel

Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.

Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.

Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin

kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,

pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.

Magusalt läbi mu loomuse põikus
üksolek mulla ja tõega,
milles peab sobima võluga võikus
lihtsalt kui lihase õega.

Kirjas on öeldud, et armastus käitub
sageli veidralt kui varas:
siseneb vargsi ja võitjana läitub
südames andumisaras.

Võrdsetes annustes õndsust ja valu
küpseb ta mürgiseis tarjus.
Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
käib oma suuruse varjus.

Mustade merede metsikuil rannul
maastik on ohtlik ja teetu;
sääl oma pühima unelma kannul
hulgun kui jumalast neetu.

Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
mu hõõguvaid helitiraade.
Nad lendavad tagasi väsinud suule,
nõutuse nukrusest saadet.

Kasutult kaovad kui unenäopaines
parimad päevad ja püüded.
Pilvini paisuvas jäikuselaines
lämbuvad uppuja hüüded.

Ag, et ma pihin ja kellegi juures
ei ole mu avalust vaja.
Hüljatult ebalen sünguses suures
vaikima manatud ajas.

Meeletud tähed mu ulmaderiigist
purskuvad-kustuvad aeva.
Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
peab lauldama hukkuval laeval...

Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
pimedas kuristikus,
ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
me südame õnnetu rikkus.

Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.

Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard