Seitse etüüdi

1.

Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?

Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!

2.

Su südame sädemesammast
ligipääsmatul saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare.

Kuidas ma sattusin randa,
isegi enam ei taipa.
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa...

Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu.
Õhtust, mis vihaselt pime,
kõiksugu ohtusid johtub.

Aga sinuveetluses keedes
heidan eemale hirmu ja halina.
Kõige raskema rahutuist teedest
tahan minekuks valida.

3.

Näen kalureid mereseljal.
Neid on seal küll tuhandeid koos,
kuid ainult ehk kolmel või neljal
on lootsikus tilluke noos.

Mis ande võib tühjuselt loota?
Läbi ei paista voog.
Hooga nad tõmbavad noota,
kuid jääb maitsmata kalaroog.

4.

Me oleme trobikond linde,
mis moodustab ühise rinde.
Ei roomajad aima, kui kena
on lennelda parvedena.
On tugev me tiibade tuhin.
Laul kihutab ees ja meid juhib.
Ei roomajad hooma, kui kena
on tiirelda vabadena.
Ei tunne me hirmu, ei häbi
ka taevastest tungides läbi.
Kust roomajad teaksid, kui kena
on tõusta meil uljatena!
Me punume põnevaid pesi
ja nendime tasakesi:
"Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad."

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard