Unes ja luules
Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.
Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.
Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt.
172
08/12/2021
Kategooriata
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Doris Kareva | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 08/12/2021 07:39
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 4
- Vaatamisi kokku: 448
- Kopeeritud: 6
