Pühitsus

1

Jah.
Alguses oli Sõna.

Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade mind valitses.

Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.

Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.

Siis silmile suudles ta mind.

Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.

2.

Ma nägin unes --- Saatan kõneles
Su häälel. Keset aeglast hävingut,
kesk rususid ta andis mulle nõu,
klaasnõu ja ütles: "Hoia.
Siin on surm."

3.

Kahe kuldlöögi vahele mahub
vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg ---
trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee ---
tõeotsing,
otsus ja ots,
põrmust kui võetud kee.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard