Loojak

Varsti, varsti enam keegi
õrna roosipuud ei hari.
Üle lossi, üle seegi
langeb surma tuhkjas vari.
Vares, umbseid iile haistes,
korstnal kurja kraaksub tõbe.
Koolnutel on kõhud paistes,
aga näod kui selge hõbe.

Võlur vabiseval palgel
vannutamas taevatähti.
Tondinõmmel tuhavalgel
peata hobust jooksmas nähti.
Helin, hanguv kellamalmis,
enam Loojani ei lenda.
Tüki leiva pärast valmis
vend on müüma lihast venda.

Nüüd, kus löögiks tõstes teivast
sõber sõpra luurab sala,
andkem oma viimsest leivast
vaenlasele viimne pala.
Või kui mässu kihku kartes,
raevul ihutakse nuge,
leidku meie käsivartes
viimne orb ja kerjus tuge.

Kui ka mõte, ussist nõtkem,
elust ei saa usku anda, -
naeratades naabrilt võtkem
tema raskeim koorem kanda.

See meist roogib hingesalve
sadestunud kõntsasette,
kuni kirkana me palve
kerkib taas Jehoova ette.
1939

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard