-

Kuid palju on, mis suudab
ka sellest, mida ei taha, ---
aeg pehkinud põrmuks muudab,
mis teele jäänud maha.

Ei olnud sa esimene,
sa viimaseks ka ei jäänud,
sest tüürita triiviv vene
teeb vooluga kaasa kõik käänud.

Nad polnud vari ja uni,
neist mõni mu kõrvalgi istus, ---
aeg seisis ja ootas, kuni
uus laine meid lahku kiskus.

Kuid alati tundsin su ära,
kui tihti sa kuju ei muutnud,
mu ulmade peegelsära
sa siiski peita ei suutnud.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard