VIII

Restorani sildil istub kana,
keda maaler kukeks kavatses.
Haav on noor, kuid mälestus on vana, ---
siia tulla tihti tavatses.

Kahupäine klaverit taob:
Swing-it! Swing-it!
Ettekandja on kahjuks
halvasti mingit.

Linal paraku on ikka plekid,
aga kaste haruldaselt hõrk.
Siis veel olid leiva-, lihatšekid,
magustoidu ees veel olin nõrk.

Viiulist käsitöölisesell
mustlast palati pakub.
Kes küll ta juuksed ja näo
nii ühtlaselt läikima lakub?

Sinu käsi nagu ikka jahe,
kuid su hääles lausa priiskav soojus...
Aga äkki kasvas meie vahe,
ja ma tundsin, kuidas päike loojus.

J'attendrai...
Peatub kahvlite klõbin.
Sentimentaalsuse hüübes
iharusvõbin.

Ootan, ootan sind... Kui võidukindel,
nagu meri, mis kõik jõed joob.
Vaene, vaene sõdur külmal rindel,
keda igatsus siidnööri poob!

J'attendrai...
Hääl voolab kui magma.
Kui sügaval küll
võib olla see diafragma!
J'attendrai...
OH, SHUT UP!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard