Imeline aas

Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas.
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sealt künkalt algas imeline aas.

Me kuulsime, kuis puude süda lõi
ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja vaikne rohi sosistas: ei tohi.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda.
Me läksime ja oksad läksid koos
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.
Neist õitest algas imeline aas,
nüüd kõik need õied õitsevad meis endis
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard