Imeline aas
Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas.
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sealt künkalt algas imeline aas.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi
ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja vaikne rohi sosistas: ei tohi.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda.
Me läksime ja oksad läksid koos
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.
Neist õitest algas imeline aas,
nüüd kõik need õied õitsevad meis endis
ehk küll me ümber kivist linn on taas.
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Jaan Kross | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 08/12/2021 09:48
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 1267
- Kopeeritud: 28
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud