Helmi Sell

Olin kahekümne nelja aastane neitsi,
kui rukkimasindamise ajal
Kaarna Arvet, too ilus poiss,
mu õlekuhjade vahele meelitas.
Pärast näidati mulle eluaeg näpuga.
Talitasin ja harjasin kolhoosi mullikaid
ning saatsin iga hoitud rubla Tartusse.
Manivald sai õpetatud loomatohtriks,
võttis naise ja ehitas alevisse maja.
Ma kandsin neile liiva.
Poeg oli ilus ja kuri,
mini oli ilusam ja veel kurjem.
Maja jäi kitsaks, nii kitsaks,
et panin käed rinnale risti
ja kolisin siia, nende mändide alla.

1961