Igavesti

Igavesti mulle antud olla kurb,
olla rõõmust hull,
olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
tuikab, tuikab sull'!

Igavesti antud mulle olla noor,
ikka nälgida,
joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
täna armasta
teda ihkan ma.

Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
päike heidab tuld
üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh, mu kevadkuld,
lilletet kõik muld!

Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
õde, armuke,
valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
käed kaelale!

Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
surnuks sa, enam veel:
lahku armuta veab elumeel.
Nüüd veel ihkan sind,
oh mu kevadlind.

Igavesti mulle antud olla kurb,
olla rõõmust hull,
olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
tuikab, tuikab sull'!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard