Valged, valged

Ma olen võinud kaua vaadelda
naist
Orientaalist tõmmu kerelist.
Mu kodumaalist valgeverelist
naist
võib süda üksi õnnes aadelda.
Oo, põhjamaine armas valge neid,
jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid!
Kes sinuga, kes suudab maadelda!

Ma olen võinud kaua unista
maist
keskpäikselisist, kuumist, vilusaist,
kuuskhaljaist kodu rannust ilusaist,
maist
nüüd tahan hõiskusega tunnista.
Oo, õilmevalge, kevadöine koit,
oo, roosa virgumise magus loit,
ööd ilusad kuis sinu jumega!

Oo valged, roosad, valged ööd ja a'ad!
Naist
ma valget arman unistuseni!
Ei võlu meeli ihalduseni
maist
noist kirglik naine, lõunaraad.
Ah asjata ta pronks, ta keha lõõm.
Sest ainult valgest, valgest hoovab rõõm.
Oo valged, valged naised, ööd ja maad!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard