MEISTRILE
Kui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing: rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud, —
siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend aastat.
644
09/12/2021
Kategooriata
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Betti Alver | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 14:02
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 2
- Vaatamisi kokku: 1101
- Kopeeritud: 20
