EKSTAAS

On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.

ü


MAALIJA LÕVIPUURIS

Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonist,
ma segan värve, teades, et sest puurist
ei vii ma ise välja ühtki joonist.

Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks,
ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras, —
siis ometi mind kunagi ei säästaks
mu enda maalit majesteetlik tõbras!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard