VARANE LUMI.

Näe, äkki üllatanud lumetormi keerud
on valge tuisu sisse sulgund välja veerud.
Tuisk jäätab aias puud ja põõsast hilis-haljast,
hiil peksab hiili järel hõbepaplit paljast
ja viimseid lillekesi, kaua rabituid,
levkoisid, astrid mässib, matab abituid.
Märg räitsakate lobjak aknaruutu piirab,
mets eemal läbi tuisu tumehallilt viirab –
ja iga rohelist tuisk halvab, salvab lehte,
kõik safran-kollase ja purpurliku ehte
ta okstel tuhmistab ja maha virutab,
lund, karmi koormat, kõige üle sirutab.
Ja kuna tormavat silm väljas tuisku uurib
ja haledus meelt kõige halja pärast puurib,
noor naine, sama tunde aetud, aeda rühib,
kus lumi, kurt ja külm, ta lille peenart pühib.
Näen, kuis ta lõdisevat astrit taotab,
näen, kuidas lumi teda ennast saotab.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard