TALVINE HOMMIK.

Veel virgudeski raputasin tusa lõõga.
Nüüd pääsnud une vaenuliku odadest
pää kohal tõelikkuse aiman mõõga.
Kui pelgupaika otsin metsakodadest.

Ma kütkestatud päevi, öösid lohistanud
nii avatlevaks tunnen puude valged paod.
Kui poleks tuuled, sajud iial kohistanud
siin vaiksed seisvad okste härmatanud haod.

Näe, üle öö kõik udud hõbedaks on tahkund
ja ehtes helkivas kui õnnes tardub kask.
On hääletuks jäänd võsa, linnulaulud lahkund,
kuid veretades lõõmab idataeva vask.

Kiirt kiire järel saates kaugeist ladvust hargub
ka päike viimaks, lume läigil pimestav.
Teerada krigisevat käies mõte kargub,
silm raiendikul peatab valgust imestav.

Mull’ meeldib kuulatada külma lahastusi,
kui eemal, ligidal aeg-ajalt praksatab
puu, kivi mõni. Keeletuid kui ahastust
hing tundes ergult nagu kaasa plaksatab.

Nii kaugenevad nagu pettumuste kahjud,
on nagu hukatuski langetaks ju oa.
Ja koju teel mul näib kui saadaksivad ahjud

nii luulelikult õhku halli suitsujoa.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard