MERESÕITJA LAUL.

Need on nüüd vististi viimased majakad:
hüvasti, hüvasti kodumaa rand!
Kisaga saatvad mind merele kajakad:
pole vist arveid veel lõpetand.

Oleks ka minulgi mõnigi õpetus
kimplejatel’ kodus olnud anda veel.
Lõin aga käega: parem on lõpetus,
parem on purjetada mere teel.

Tühi siis nendega, las’ nemad jännata,
korra ehk tagasi tulen veel ma.
Nüüd aga lust on mul sõita ja rännata,
luusida läbi kõik ilma ja maa.

Mis on need purjed, mis vastu mull’ vilkusid,
küllap need meie poolt pärit vist ka?
Tõsi: sääl suguvennad püüavad silkusid,
Madis aga olgu nendega!

Edasi õõtsuvale, lõõtsuvale merele,
mul pole maksetav, mõõdetav hing.
Lahutust, jahutust noorele verele,
elagu mõõtmata silmaring!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard