RENDEZ-VOUS.

Toast tulijal ju kõrvu sööb
aprilli päeva rattakärin.
Naer, rahutuse uue värin
mull’ uulitsatel vastu lööb.
Ju esplanadi pühitakse,
kus märkan tungi, süttimisi
ja võrkudega küttimisi,
kus päiksepaistel rühitakse
ja eideid, poisikesi vapraid
näen müüvat külma-ätseid apraid.
Ma üle Tähetorni mäe
lään teesid tõusvaid, künkalisi,
tuul tõukab pilvi rünkalisi
ja silmi ette pannes käe
näen lahti mere hõbeviiru,
näen kajakate julget tiiru.

Park. Mere lõhn. Pea tuttav seelik
teel helendab. Näen, riiet tuul
veab vallatades isemeelik
ja punane on neiu huul.
See kokkusaamine on varglik
ja neiu pilk ja mõte arglik
on võrgutand mind tõega.
Ma kõnelen kui õega,
kuid vaatan, vaatan salamahti:
on süda imelikult lahti
ja kevade on jälle noor.
Ja mööda sulavaid alleesid
ja mööda tuules viivaid teesid
mu kõrval lehvib siniloor,
ei tea, kas ainult ajaviiduks,
ei tea, kas õnne kestvaks liiduks.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard