OOTAMATUSED.
Õrn, häbelik su hing mu poole huljus –
kui teiselt rannalt suudlesin ma sind.
„Pead enam, enam armastama mind!”
sul arm ja hirm ja uhkus silmist suljus.
Kuid poolikkuse õud mu südant muljus,
ei jumalate urja maitsnud rind.
Kurb üksildus nüüd oli huulte hind
ja meeltes kõlas kaduviku kuljus.
Sa surusid mu kätt siis sõnatult
ja läksid: paistsivad su kitsad pihad,
su siniloor maiõhtu kulla seest.
Sääl äkki nool, ei tea kust, trehvas meest
ja teine neidu: lõkendasid ihad
meil uuteks kallistusteks ootmatult.
56
09/12/2021
Kategooriata
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Gustav Suits | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 14:42
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 364
- Kopeeritud: 9
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud