FRIEDEBERT TUGLAS.

Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus
arg närbuv lillekene üles leidmata
ja varisesid toome helbed asjata,
jalg valged õied põrmu sisse surus.
Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –
ei hoolitud sest proosarahva turus.

Ah, tuikas armu valu hõõgamisi
täis igatsuse õnne noore rinna all
ja sumbus ilma laanes nuutsumisi
kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.
Lõi noored meeletused karmilt elu hall,
ei hellatand neid keegi leinamisi.

Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.
Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel
ja vabaduse-neitsi tormis, kõues
(ei maine naine!) teda suudles teiste eel.
Kuid rõhus kaotus siis ja kahtlus põues
ja lillest, taevast, armust hellus tema meel.

Käid kaugel nüüd sa meie elu kärast,
tead üle lille, armu käivat jahendust,
meil’ kingid igatsuste sinist mahendust.
Sa leinad loomata maailma pärast,
me joobume su kunsti kergest särast
ja ootame su taeva pilvelahendust.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard