ROOSIDE ELEGIA: I.

Käes käsi samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil neil,
kus roosid valged hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.

Ei kaunimalt me paindund oksi näinud
veel olnud õitsmisest neil aia teil.
Ei rääki me, ei meeli pöörda täinud
sest uimast, üksi aimatavast meil.

Nii helget õnne, magust valu läitis
tumm õite ärdus, südameid meil täitis
kui ohvri hõõgmine, kui palve uhk.

Kui esimesi õisi tuule puhk
siis varistas, ihk tundus imeline:
üksteise armus ärapillamine.