Öö

Kosena kuu uhkab õue ja aia:
Põõsaste üle käib värahtushooge,
Rohus roomav teede looge
Põgeneb ukseni, põgeneb maija.

Õitsevad öö violetist mullast
Minu käte valged vääned
Kellegi vastu, kellegi poole,
Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.
Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,
Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et
Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –
Süda ehk enese liigusest murdub,
Nagu granaatõun lahti kurdub
Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.

Irdun millestki: hargnevad mähkmed,
Padjult kui tiivustud tõstuvad ehkmed –
Miski mind hirmutab kõigist paigust,
Eluihka tunnen veres kui haigust –
Ah, kas ma kardan neid metamorfoose,
Kui kord on vallandund viimnegi pannal –
Ah, kas küll murran neid jäiseid roose,
Mis mind on ootamas valgel rannal,
Kuhu viib – kui viimne Eile – – ning Tänagi suri –
Kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard