Kurvad rõõmud

Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?

Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.

Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!

Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.

Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!

Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
Piimvalged pilved kui loorid aeva,
Kui õrn musliin!

On tulililled ja maarjaheinad
Ning tüümian,
Oliivirohekad metsaseinad
Ja sinav laan!

Oh: tähtelilli kui kuldset naeru
Öötaeva toas;
Jõelainist pärlid löövat aeru
Kuu kuldses joas!

Oh, sirelipilved, jasmiinihanged,
Oh õitelund;
Ju kallutanud kõik lõhnad kanged
Kesköine tund!

Kui hõbelinik, kui helmerada,
Kui mõrsjaschlepp
Tee liuglev võtab valendada,
Kus ootab trepp.

Blondjuukselisena lehvib vilja,
Ning rukkirääk
Kui hüüaks aina, et pea on hilja,
Pea üksijääk...

Ehk muutub õnneks mu meeleheide –
Sind armastan!
Ehk läheb seegi veel soov mul täide –
Sind armastan!

Su õlgadelle las heidan käsi,
Su suule suu,
Oh meie kaks, me kahekesi –
Mis jaoks kõik muu!

– – –

Oh seda kurbust, oh seda rõõmu,
Oh uuestsünd!
Oh sureliku suurt elulõõmu!
Kes päästab mind?

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard