Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus maju matvad nõed
Ja korstnaist liugleb musti suitsupaelu,
Mis põimuvad kui õudsed hiiglakäed
Ning kägistavad torne uhkeid kaelu.
Teed liiguvad kui sajapäised maod
Veel inimesist. Tähti hõbenaelu
Nüüd näitvad pudenevi pilvi praod.
Toad siin-sääl lambivalgest üle keevad,
Ju õhetavad gardinate laud:
Kui roosa õied aknad õitsma löövad.
2.
Kui õitetolmu õhus: roosa aur
Elektripirnidest, ja lumelangus;
Kesk seda, kapju tõstes pruun kentaur
On kinoväraval, kus valgus hangus
Kui purpuriks ning lõõmab kumer käik
Kui põrgu, kuhu kiimal rahvas vangus.
Teel sinetaval, mil pärlmutri läik,
Lindkiirelt saane musti luiki luigub
Ning tilgub kuljustest naerkuldne hõik.
Suitshabet väristades auto tuigub
– Neid neelab lakkamata tänav pikk –,
Meeltheitvalt rongikõri hädaldab ja huigub.
Kus läigib laternate nööbistik
Girlandina ning hargneb teede haare,
Sääl suigub mõni maja imelik.
All suure ukse ümariku kaare
Ma seisatan, ei seltsiks keegi muu,
Kui, varjates öö salajase aare,
Ah, igavene sfinks, kurbpalgne kuu.
3.
Päev lühikene hääbub. Väsind linna
Käed nägematud sala vajutand
Kui laia sängi, hämaruse tinna.
Lund, lund ja lund kui liiva hajutand
On pilvi sünged, ääretumad stepid.
End tornitüheme tuid majutand.
Kus tõusvad udu marmorhallid trepid,
Sääl tukub ülal ristil nukker hakk.
Kuis lohisevad suitsu mustad schlepid
– Kus ruugab korstna teliskivi lakk –
Üht aeglast valssi katuste parketilt.
All väiksed aiad: härmatise takk
Kui koonlalt hargneb põõsaste buketilt,
Ning väike maja nagu valge häll,
Kus aknavahet ilustab koketilt
Vaid vatipeenral roosa immortell.
4.
Kesk härmatise hõbetolmu käin
Teid lumiseid. Kõik pilved lilla pärgi
On põiminud, kus lõpeb taeva sein.
Siin istub rida künkaid hallamärgi
Ja nende tagant loidab kupli vask,
Siis – kihistikku – tsinkjaid aknakärgi.
Ning pilget tuksub tornikella mask,
Irooniat ta ümargune nägu –
Ja äkki vallutab mind mingi ask –
Kell lööb – kui kukuks kuskil kaugel kägu...
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Marie Under | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 17:38
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 1067
- Kopeeritud: 20
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud