Interiöörid

1.

Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.

Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.

Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.

Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea pudenev ja kogu tuba tuhkav.

Ja peegli hõbeallik langeb seina
Kuldlilleliselt pinnalt otsejoones.
Ei ühtki häälitsemist kogu hoones,
Mis kannab õhtueelist vaikist leina.

2.

Põlvil armas raamat poolelloetud,
Õhtukuldusse, mis aknast avat
Nii näib kogu kambrit anastavat,
Istun üsna lõimestud ja koetud.

Pilviparved roosalt udendavad,
Aid on päevast-külalisest loobund,
Lilled, iseenda lõhnast joobund,
Liblekesi rohtu pudendavad.

Tuulte hõljutav, kui liblikate mänglev
Valge lend on gardinate langus.
Õhtuhõõgus peeglijärve vangus,
Kus ta liuglemas kui kala rõnglev.

Vana madal kummut, üle selle
Nukkersilmine madonna tuimub,
Kuna laua kohal Oscar Wilde – ent kelle
Nägu nagu enda uhkest ilust uimub.

Ühe lapse sammetsammud kärmed
Suudlesklevad teises toas parketti,
Silman: seljal sulakulla vermed –
Kahte blondi palmikute ketti.

Liigub põrandal kui nobejalgseid loomi:
See on päiksekiirte virvlev ehe.
Laekast imbub mõne roosilehe,
Ammuse, peennärblikku aroomi.

Näen veel reatet raamatute mosaiiki
Tukkumas kui suletud fontääni...
Hämarus ju küünibki mu käeni
Aiarohelusse vaatan nagu tiiki.

Nuuksub hoitud nutuna see vaige,
Pisaratena mu sülle tilgub,
Väikest naeratustki sekka vilgub,
Mis nii hälbiv, abitu ning haige.

3.

Päike ärajooksnud, jätnud virvejooma
Põrandalle nagu valget liiva:

Väikse rajakese, hämarusse viiva,
Kust võib õhtu tulla haledusi tooma.

Tuiskab, läbi tundetihnikute kihutes,
Sekundite tolmu väsimata kell,
Olevikku peatamatalt paigalt nihutes,
Aja vastu sama nagu mina tundeks ja hell.

Minutite raskeid nutupiisku sajab:
Kuis mu eluihk neid kokku lükiks,
Sätendavaks ehtekangaks tikiks –
Nii mu süda aega-elu vajab!

Kuu on valged tuviparved õhku heitnud,
Aid on lillarohekas – ah, tunnen teda kiusajat:
Lõhnad kõik ju hiilivad mu ligi nagu patt,
Imalalt nad minu juuksed, riided täitnud.

Aknast sala sisse nirisema hakkab
Kuu- ja tähtisina nagu vett –
Mil see tontlik kangastus kord lakkab –
Mul on hirm ja, ah, ma ihkan ühte kätt!

Et ei hälbiks avatluste urgu,
Süütan ampli punakobara, mis valgustiin:
Juba tilgub videviku ahnitsevva kurku
Sooja helenduse hõõguv viin