Varakevad

1.

On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.

Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid

Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.

Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,

End lume närtsind rinde ümber kerivad kui boad.

2.

Kõik päevad kihutavad tantsujalga,
Vast hingeldades, kevadelle vastu,
Kes juba punab läbi paju salga.

Ning udu valged purjed võtvad kastu
Kauguse sinivees, kus lumed sujutuvad.
Jalg nagu arglik loom ei julge kõikjal astu.

Teed porist rõõmsast läbi ujutuvad;
Luht vete sisalikest, ussest kattus:
Kõik kaldad nende puremisest pujutuvad.

Ei tea, kust siia valge tuvi sattus,
Musttäpine ja peen kui portselanist,
Kesk vikerkaelseid halle? Attus

Neil jalge punalehti ümber loik kui traanist.

3.

Kui oja ennast alla hõiskab kingust,
Siis lumi paberina rebeneb:
Veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust.

Puu paljana nüüd nagu häbeneb
Ja raputab end pungi täis kui käiksest,
Ning lepa urvastikust hebeneb

Pruunpunast villa, kuna noorest päiksest,
Kuldudarlisest, piima voolab kõike toites,
Et pakateleb muld kui tabat äiksest.
Tuul pühib ladvastikust siniloites
Nüüd alla rohtu mustaräästa pilli,
Ning rohi tärkav kikiskõrvul, hommikkoites,

Ju kuulatab ja ootab, ootab – lilli.

4.

Puud heitnud okste üle punge litrid
Ja rongikäiku alganud alleel,
Neil kaasas kevadtuule viled, tsitrid.

Varblasist võsad kihisemas eel:
Nad okstel rippumas kui õunad hallid,
Ja mõned keradena veermas kruusa teel,

Ning hüplevad kui vedrutavad pallid.
Sääl katused end põõsa korvist tõstvad
Kui õied punased, kui läikivad korallid.

Teed alatasa teel. Vee pisarad neid nestvad,
Mis kuljustena alla tilisevad mäest,
Kus lumevalle lammumised kestvad.

End aiad välja ringutavad jääst:
Kus muld fontääni rinnal peenraks sõlgub,
Sääl krookus rebukollane, kui ära käest,

Ah, ikka kuldsemaks, pea sulakullaks selgub