KEVADISED KOPLID

Päike küliti mäel, taevas silmili järves. Kaks värvi - lahustund valguses: sinine voolamas rohelisse,

haljus imbumas sinasse.

Keskhommikul, kui karjalauda uksed avati ja kandilisse kiviraami ilmus kevade õrn niiske akvarell, läks lahti üks sõrgade, sabade, sarvede möll. Muu ja möö! Vabadus ja küllus!

Vanad väärikad lehmad - nemadki saand kõhu alla sada paari jalgu ja udar, raske taak, on äkki tühiasi kahele poole pallina pillutada. Uhtsuhkadi-kõpskingadi! Elagu hetke rõõm!

Valitsus valgeis kitleis, pannud kõrvale läikivad lüpsimasinad, puhkab.

Ka eakas ruun, hall setukas, juhutööline tallide juures, pead tõstab, puristab, lööb üles eest ja takka.

Ih-ah-ah-haa! Ei ole täna nõod ei ptruud, ei piitsa ega praagatünne. Ja üle kevadiste koplite kaigub ta täkulik trompetihüüd.

Tunniks rüütel, kappa!

Valitsus valgeis kitleis teeb suitsu.

Öhk mõdujas, maa murujas. ürgroheluse laine, sinikaunis voog mind üle ujutab ja kõige elavaga ekstaatilisse osadusse viib. Mis õnn on hüpata ja hingata, kui pole kapla kaelas, jalus kammitsat. Progress! Ei puretata koertega,

ei anta voli sadistlikele sabaväänajaile, vaid targem tehnika peab karja koos.

Oh vaiki, ilkuja mu sees: üks talv on taga — teine tulekul.

ja kuigi - siiski - ikkagi üks kevad käes - ja tuhandeid veel ees.

Hurraa kepsuviskavatele vasikatele! Hurraa kihutavatele kapjadele!

Lilledele,

lookestele ja päikesele — hurraa!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard