KAIGAS
Möödas on barbaarsed ajad, kus ei seadust ega korda pühaks peetud, vaid kus kaigas
kaika kombel kohut mõistis.
Olgu omad, olgu võõrad, olgu süüdlased või süütud, huupi kaigast keerutades taoti sisse päid ja hambaid.
Suurte kaikakangelaste töö jäi pooleli — ja kaigas, nagu tookord pihust pandi, konutab nüüd seina veeres.
Nõnda jändrik, nõnda vissis, ilma iluta ja auta. Ei tast kõlba mängumõõka vesta ega pudrunuia.
Seisab kaigas seina najal, seisab vaikselt ja peab silmas kõiki päid, mis liiga püsti, kõiki liiga sirgeid selgu,
kõiki neid, kel uued ajad armsad on, ta registreerib. Iga rõõmus naerulagin käib tast läbi nagu lendva.
Jah, ta ootab oma aega ja ta valmistab end ette, et — ja seekord mitte huupi — peksta sisse päid ja hambaid.
Kikerii! Ei karda lapsed enam kurja kolumatsi. Seadus, ühiskondlik leping, särab nagu päike taevas.
Möödas on barbaarsed ajad!
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Kersti Merilaas | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 18:07
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 303
- Kopeeritud: 3
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud