ÕUNAPUU

See õunapuu pungade punas veel argles ja heitles kui süüga, ei kumbki meist märganud, kunas ta ehtis end õitseva rüüga.

Õis õhetab oksa kurrus, õis õhetav igal raol, ning lüües mahedalt nurru on mesilasedki jaol.

Keskhommiku kiirgus ja õite tolm: aed mähkunud helkjasse uttu. Kaks inimlast, vaata, ju tundi kolm all õunapuu ajavad juttu.

üks ütleb: „Nüüd ööd on nii valged," ja teine: „Ei kaua need kesta." Lõid põlema tüdruku palged ja poisi kõrvalestad.

Ning kuldsete kauguste kuminast, mesilindude magusast suminast ja õunapuu õite särast neil ringi käib pea . . . Nad, vaesed, ei tea - see kõik on õunte pärast.

Sa muiates huulde salvad, mu poole pilgutad silma ja küsid: „Ons õunad siis halvad või jäime meie ilma?"

— Vanavara

09/12/2021 Kategooriata