ANEMOONID
See oli tõsine tee, asjata seda ei astutud, muidu ei mindud, tühjalt ei tuldud. See oli kirikutee ja vallamajatee ja kauba- ja kalmistutee. Suur kivitee - nii seda kutsuti. Aga tee ääres õõtsusid valged, hõbeudemeis anemoonid.
Me olime tulnud seda teed mööda, ema ja mina - maamadaluke, ja põlvitasime nüüd kõrges, kõmisevas kirikus hallidel jahedatel, pisaraist niisutatud paekiviplaatidel: „Meie isa, kes sa oled taevas .. Ema näperdas nartsu, mille sisse oli sõlmitud raha. Kroonilised ja kahekroonilised: kleepuvad, higist soolased — heinapäevade eest, tulikuumad, tolmused - turbaaunade eest, jäised, raudkülmad, mis puudutamisel sõrmedelt naha maha rebivad - talvise metsatööga teenitud. Kroonilised ja kahekroonilised - ta tundis neid kõiki läbi õhukese koe
ja ta huuled sosistasid rehkendades: ..Silgud ja suhkur, silgud ja suhkur, pearätik ja pastlad, pearätik ja pastlad . . . igavesest ajast igavesti. Aamen!"
Suur kivitee, pikk, päikesest palavaks köetud. Kodutee. Keskendunult, kõrvale vaatamata, üksluiselt jalga jala ette tõstes astus ema, sirge kahe kandami vahel. Silgupütt läigatas soolvett ja korv, milles olid suhkrukott, pearätik ja pastlanahk, nagises tasakesi.
Aga tee ääres õõtsusid valged, pikavarrelised anemoonid, ja kui ma neid korjates vahel puhmaste varju kadusin, huikas mind ema ja pahandas, sest ta kartis, et jään maha ja võin ära eksida.
Ei jäänud ma maha, ei eksinud ära, vaid tulin ikka ja jälle välja suurele, pikale ja palavale kiviteele, pihud täis valgeid, hõbeudemeis anemoone.
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Kersti Merilaas | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 16:09
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 363
- Kopeeritud: 7
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud