SUVE LÕPU LUGU

Tähetätraist kirendab taeva tume tahvel. Kuu kui kupakaalikas, öö lõhnab nagu sahver.

Aeg-ajalt kastetilku ja õunu sajab puust. Paar paljast talda tillutab end välja lakasuust.

See on üks muistne lugu, mis parata võib seal: oli suilisel ase aidas ja sulasel aida peal.

See sulane ja suiline - ah, kauge kustuv kaja - nad igatsesid teineteist kogu see kuuma aja.

Nad igatsesid teineteist, ei magadagi mahti: suitsukarva suured silmad nagu kakrad lahti.

Oh, lembe lõikuskuu öö! Oh, kaunid kirglevad tähed! Kõik unistused on ilusad, ka need, mis täide ei lähe.

Ja seisab mees kui makihark seal õuel ihuüksi, pimedikus valendamas pikad aluspüksid.

Näed, inimlaps endaga heitleb ja nõrkeb — ja kurjale küps, ta tõttab kaevu juurde, kus jahtub eilne lüps,

ja raske piimavinku raginal rakkeile veab, ning rutakalt riista siis kallutab suule ja joob nagu hull, ei ta näe ega kuule — et tulgu mis tulema peab.

Kuid midagi ei tulnud. Toa kandis kõik jäi vakka. Ei ärganud pererahvas - ja poiss läks jälle lakka.

Ja jälle sädeles Linnutee, ning kuu - ning kuu läks looja ja tõuvilja kärbised huumasid salvestund suvesooja.

Ah, hoida veel rinnas hõõgvel seda viimast ja vähekest, ning nukra muigega saata langevat tähekest.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard