PURAVIKUD
Kuidas, isegi ei tea, aga ära ma nad tundsin, kuigi pole neid eales ilmsi-elavalt näinud: pobulid — puuristirahvas! Kaks korda on kabelimägi peale neid ja enne mind juba ümber kaevatud - aga siin nad nüüd seisavad, nemad mis nemad, lambapruunides vammustes, ruskeks pleekinud, rebasekarva kaapkübarales ätid ja madalad maavillased memmed, jalas valged kirikusukad, üks siin, teine seal, riburada metsa veert pidi laiali, nagu oleksid nad nüüdsama maanteelt, muistselt maanteelt, möödakihutava kuuehobuserakendi eest kõrvale karanud, silmad täis he'esinist ehmu: Eh-oh, ärge ajage otsa!
Puravikud, puravikud, puravikud puude all!
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Kersti Merilaas | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 16:10
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 336
- Kopeeritud: 2
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud