LAUL ÜHE JALAGA HÄRJAST

1

Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal. Püssi võttis ta pihusse, röövliraua rinna alla, riksia-raksid rihma otsa.

õhtust saati ju asutas, poole koiduni kobistas, enne kui hakkas astumaie, laane poole liikumaie.

Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure sõnni, patta panna põdrapulli, laua peale laiakäppa: tuli tuppa — ei tuhkagi.

2

Mina aga Manni maani tarka, kabu kontseni kavala, võtsin kätte korvikese, näppu põlle nurgakese.

Tõstsin talla trepi peale, kinganina künnisele. Uks ei paukund, koer ei haukund, tasa saingi nii tulema.

3

Jõudsin tulles metsa äärde, sihi silmalt sirge peale. Seal olid vardjad välja pandud; kaksi valvurit väravas: üks oli tõmmu tammekene, teine pihlakas punane.

Tere-tere, tamme, tõmmu poissi; tere, pihlakas punane! Ma tahan, lapsi, laande minna, metsamemme palve’elle. Ei mina talla taimekesi, tee ei liiga lindudele.

Ise mina laane-lapsukene, sarapuude sugulane. Mind on kuused kasvatanud, kaseoksad kiigutanud. Sipelgaid mina saiul söötnud, lepatriinut leivakotist, süles siilid mul maganud.

Pihlak peaga nõkuteli, tammelehed kohisesid: valdas vinnati ülesse.

Oi, oi te udused laaned, padrikud igihämarad, aurused võsaalused, suitsuvines sarapikud!

Harva, kui saan siiamaile, harva, vihma vaid varulla, uidutusel uitlemaie.

Nurisema niit see hakkaks, rukkipõld paneks pahaksi, kui siin kuivada kukuksin, ilutseksin hüval ilmal.

Sadu käis ümber suure metsa, sadu käis ümber ja ürises. Siisa'p päeva kuldne kämmal ilmus rankude vahelta, üles heitis vikerkaare.

Mina aga häälel huikamaie:

Tees-telu, tees-telu, ellerjoo! Lasksin lendu rõõmulinnud: Elleruu, eileraa!

Vastu laulsid kõrve koorid,

üiirgasid hiie orelid, laane ladvad lainetasid, pikne pilvista põrutas.

Ära mul unuski meelest, et tulin avitust anuma, metsamemme palve’elle. Unus hetkeks - ei päriselt.

5

Nõnda mina kurtsin kuusikule, helisesin haavikule:

Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal, suurt saama, jämmet jagama — koju toond ei kirbukestki.

Metsa piigad peenikesed, nõmme heldijad ilusad, aidake aru pidada, andke nõu natukene, miska Jaani turgutada, sööta meesta suurelista?

Pole mul püssi, ei pasunat, röövlirauda rinna all ega koertekarja kammandada.

6

Mets see mõistis, vastu kostis, kuusik kuulis ja kõmahtas:

Küll, küH, Manni, maani tarka,

kavaluti nii kõneled,
Taha sa ei püssil püüetavat ega raual ropsitavat; otsid näpul nopitavaid, kummargile kutsutavaid, muru mullikaid madalaid, pugalita pullikesi, ühe aga jalaga härjakesi.

7

Mets oli helde, laas oli lahke. Mets oli helde andemaie, laas oli lahke lubamaie. Avas oma hallid aidauksed, tegi lahti samblasalved, sahverid sinisumedad.

Tihnik täis oli tünne-tanne, põõsaääred paksu pekki, vaarik vasikalihada, ühe aga jalaga härja ossi.

Koju kandsin korvitäie, panni peale põlletäie. Poole jätsin veel pühadeks,

talveks tagumised singid,