SENTIMENTAALNE LAULUKE

Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.

Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.

Oh peeglike, peeglike seinal,

kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.

See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.

Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.

Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtunud? Tendentslikult, huligaanselt

realiteeti sa moonutad!
Nii kiljatas kuningatütar kuldtoolile kukkudes, sest peeglist vastu virvendas talle inetu konnalõust:

lõtv, kahvatu konnapale, lai, hambutu konnasuu ... See kuningatütar siis mõistis, et ta on nõiutud.

Ma muinasjuttu ei räägi, vaid elust enesest. Pole olemas mingit printsi, kes päästaks meid nõidusest.

Nii kurvaks jäi kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Võib olla, et nukrutseb praegu veel seal Sooria-Mooria maal.

Mis ütlevad targad mehed, mis nõu nad annavad? Nad ütlevad: Ärgu nii palju ta peeglisse vahtigu.

On ilmas ka kõverpeegleid ja neid ei või uskuda, ning asjust, mida me muuta ei saa, on mõistlikum vaikida.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard