ÕITSVAD PUUD
Mahl tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevad. Maa lemmiklapsed, pikajalgsed puud, taas pulmitsevad.
Teeb algust remmelgas, pärn joodud lõpetab; kolm kuud on kõrged lauad kaetud, ja salust sallu mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud.
Oh õitsvad puud, kui lapuline, kes tagauksest tungind sisse, ma õitetu, ma äraõitsenu end unustan te õitsemisse.
Me kauget hõimlust aimab meel, kõrv korjab kohinast üht hajund viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid neid hiisi.
ükskõikselt, majesteetlikult käib päike pealpool valgeid pilvi. Mind ümbritsevad õitsvad puud, maast ladvuni täis sõsarlikke silmi,
Nad sosistavad: Ära karda mulda, su peatus seal ei olegi nii pikk. Aast-aastalt uusi ringe loome ja kõik, mis all, raashaaval üles toome. Jah, kuhu kiiret — ees on igavik!
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Kersti Merilaas | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 16:12
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 0
- Vaatamisi kokku: 399
- Kopeeritud: 6
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud