Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletajad Jututuba

ÕITSVAD PUUD

Mahl tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevad. Maa lemmiklapsed, pikajalgsed puud, taas pulmitsevad.

Teeb algust remmelgas, pärn joodud lõpetab; kolm kuud on kõrged lauad kaetud, ja salust sallu mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud.

Oh õitsvad puud, kui lapuline, kes tagauksest tungind sisse, ma õitetu, ma äraõitsenu end unustan te õitsemisse.

Me kauget hõimlust aimab meel, kõrv korjab kohinast üht hajund viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid neid hiisi.

ükskõikselt, majesteetlikult käib päike pealpool valgeid pilvi. Mind ümbritsevad õitsvad puud, maast ladvuni täis sõsarlikke silmi,
Nad sosistavad: Ära karda mulda, su peatus seal ei olegi nii pikk. Aast-aastalt uusi ringe loome ja kõik, mis all, raashaaval üles toome. Jah, kuhu kiiret — ees on igavik!

0
Vanavara 09/12/2021 [Kategooriata]
SAADA LUULETUS SÕBRALE
Vanavara
Kasutaja Vanavara profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info
Loe järgmist luuletust
Vali teema: Luuletusi, mis on selle luuletuse sarnased ja mida sa pole veel lugenud, meil kahjuks ei ole
Vali suvaline



Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse