SÖGISHÄMARUS

Mis sa tuigud, tuulekene, udusonnus ekseldes? Huigud, tuigud, vastu ruute piiskadega pekseldes.

Leinad lahkund laantehaljust,

kureparvi kurtma jäid, või sa siin mu akna taga kõiki norge nutmas käid?

Nägid sajus saastund põldu, kõrte kurba viljatust? Kuulsid kaarna küüsi sattund linnupoja kiljatust?

Liigutas ehk lille saatus, külmakahus kuhtuv roos? Või sul eilsed kummitused viirastusid uduvoos;

vägivald ja ülekohus, häbiväärsed hirmuööd, ja sa nagu hoiatades jälle vastu ruute lööd?
Hallis sügishämaruses tare ümber halades huigud, tuigud, südamesse sügisnukrust valades.

Kõigist kantud kannatustest

vaibuma on visamad väljapõdemata valud, peidus hoitud pisarad.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard