RÜVETATUD JÕGI

1

See on viimne laul sellest jõest, uusi laule tast enam ei looda ja ka endised unuvad varsti.

Kes söandakski õrnu legende,

vanu veerdeid ja vägilaslugusid siin nende eluvõtvate vetega siduda.

Siit, kus innustund noor poeet kord kohtas kuldjuukselist näkki, nüüd kaladki kadusid äkki.

Ainult surnud, sogane voog tuhamägede ümber teeb ringe. Ei ole sel jõel enam hinge.

2

Taovad tulivasarad,

värisevad terasvokid, hoogsalt tõusvail kivikaeltel käharduvad suitsulokid.

Vabrik, särasilmne hiid matnud kuu ja päikese kuuma, lendlevasse nõkke, oma virtsad valab jõkke.

Hoovi kuhjub masinaid, kraanad ragistavad kette, toodang väljub väravaist, täites ladusid ja lette, aga päramised — vette.

Jõgi lehkab nagu roisk.

Paat, mis laglekergelt sujus piki salusid ja saari, kandes endas armund paari, pehkib pujus.

Ära jäävad pühapäised lõbusõidud, öised kalastuseretked, kaunid koidueelsed hetked: „Näkkab või ei näkka?"

Möödub vana tööline - suutäis sülge lendab kaares kaldaläkka.

Siin ma seisan, inimlaps, kes läinud loodusega raksu,

haige meel . . . Kardan haldja kättemaksu.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard