KELL

Unetutel öödel õppisin ma tundma kella - väsimatut vasardajat. Toks! Toks! Toks! Ei ole see pooltaldade tikutamine, ei. Põmm ja trahh! Kaheteistkümnes tund. Iga löögiga langeb üks pea.

Tema'p see ongi - julm jumala ingel, keerub kaheharulise mõõgaga, väravavaht ja väljaviskaja siin ilusas Eedeni aias.

Kaks keerlemisest kuuma osutit, kaks tulist tera surub ta sulle vastu rinda, sundides sind samm-sammult taganema lehtlate ja lilleklumpide, purskkaevude ja paabulindude juurest pinutaguste prügimägede poole.

Oi elupuu kuldsed viljad, võipirnid ja viinamarjakobarad! Kes ütleks: ..Küllalt ja mitte enam?"

Juba krudiseb seamalts mu kandade all, juba kirvendab luupekseil kõrvenõgese kupli. Vilets oleks mu lugu, poleks ma (kõikide kõrgemate instantside kiuste) märganud täita oma taskuid hea ja kurja tundmise hapukate õuntega.

— Vanavara

09/12/2021 Kategooriata