Ristimine
Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
ozooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prahvatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
3
09/12/2021
Kategooriata
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Vanavara
Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud
Info
- Autor: Heiti Talvik | Lisas: Vanavara
- Lisatud: 09/12/2021 16:30
- Kategooria: Kategooriata
- Vaatamisi täna: 1
- Vaatamisi kokku: 533
- Kopeeritud: 2
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud