Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Luuletajad

Pohmeluslikke mõlgutusi

1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.


2
„Всю жизнь меня Бог мучил.“
Достоевский, Бесы.
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.


3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.

Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.

Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...

Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.


4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.

Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.


5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.

Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.

0
Vanavara 09/12/2021 [Kategooriata]
SAADA LUULETUS SÕBRALE
Vanavara
Kasutaja Vanavara profiilipilt

Autor pole enda kohta siia veel midagi kirjutanud

Info
Loe järgmist luuletust
Vali teema: Luuletusi, mis on selle luuletuse sarnased ja mida sa pole veel lugenud, meil kahjuks ei ole
Vali suvaline



Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse