Kes lükkas

Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati

Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu

Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod

Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv tuli suudles mu kanda

Seal ootasid sina ja enam ei naernud
seal ootasid merelt üht meest ja ta tuli
ei põlata lükata meri mis andnud
pead võtma ja võtadki avali süli

Mäletan hästi kes lükkas kes kuri
kelle suu naeris kahjusti luidete kujal
ma ometi tõttan- minu tuul ja mu meri
meid soovisid liita- muidu lükanuks mujal

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard