Vääritu

Käib mööda kallast nutust nägu märg
üks eemalt elu näinud nõutu eit
käib ümber- peas on häbist säetud pärg
ja meeleheide kratsib karvast reit

Ei ole seltsilist ei ole elu kaasat
tast linnarahvas mööda väänab rajad
nii ainult loodus tunnistabki draamat
ei küsi keegi miks ta pilli ajab

Na tühjendas see naine oma hinge
päev maalis vasta õhtat taeva lõkke
tilk tilga järel tekitasid ringe
veepinnal vaevu näha alla jõkke

Üks kuju lausa pimeduse veerel
käis jõest ja tõstis naisel tühjast tüli
mis halad häbitu siin kalda veerel
va nurjatu vii mujal oma süli

Miks ulud kevadel kui vett on triiki
kui isegi ma endasse ei mahu
kao minema ja nuta kodutiiki
No tõesti palun jäta meid siin rahu

Nüüd lahku- tule siia põuakuudel
siis tule kui on närvutatud rohtu
me ootame sind kui on janu puudel
jah tõesti loodan- enne me ei kohtu

Läks eit ja porises et kui te nutta
ei luba eks ma pealegi siis naera
mind inimese kombel ei täind võtta
eks olgu nii- teen endast karge koera

Eit koerana käis metsas taga ragin
mis siis et jäägrid ta küll hiljem tapsid
veel kaua aega tema naerulagin
käis mööda küla hirmutamas lapsi

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard