Siidine sall

Vaarema kaisutas tüdrukut "Kallis
annan sul enese iidseima väe
peida end paha eest siidises sallis
sall tõrjub eemale kurjema käe

Suguselts alati usaldas siidi
otsides armsamaks ausamat meest
tõprad ja alatud määrati süüdi
iial ei astunud ihudel eest

Hiljem kord istusid tüdrukut poissi
kaksiti hämaras voodipea kõrval
sidusid eneseid käsiti silmitsi
käed käisid arglikult piirete serval

Vaevalt said teineteist pisuke maitsta
tahtmised tuikamas kummalgi huultes
enam ei hoolinud endast et kaitsta
vaim hõljus hämaras hämaras tuultes

Poisil ei käed enam kärsi
paljastab tüdruku naha
joobnuna sosistab värsi
rüüd kaovad sahinal maha

Silivad paitavad hulluvad
katsuvad kaaslast ekstaasi
ihud on valmis ju hõljuma
tahavad järgmisse faasi

Neiul vaid lainetav siidine sall
endale poisile tusasust tegi
õndsus on kätketud peidetud all
hoiab end ihule liibuvalt ligi

Sõrmed vaid sebivad siidjamat pinda
suudluski takerdub kaela peal kangas
suu tahab paitada kaela ja rinda
sall veelgi kindlamalt piiramas rõngas

Täitmata ihadest täidetud sõnad
õrnusi kõrva seab sosinal suu
kuulama unustab siidine valvur
kuulab kuis tuuakse tähed ja kuu

Sealsamas on noortele avatud alastus
enam neid miski ei piira ei lahuta
kahel on maailm ja sallil on ahastus
peteti- vahele enam ei mahuta

Siid aina sahiseb väänleb ja ahastab
kuis oli nii hooletu- kohustus unus
muud pole teha kui armunud lahastab
tiheda kangana kookoniks punus

Armastus kestab neil lõputuid aegu
noored end embavad- kirehoos ühtinud
nad hoiavad teineteist ikka veel praegu
kokku said korraks- ei lahkuda tohtinud

Tõusis ent ühtäkki aegade tagant
Kookonis liigahtas tilluke elu
aastate süles on vaikinud maganud
sirutas tiibasid ilmale ilu

Siidkätega haldjas lenneldus õhku
sütitab armusid- algatab kalli
silitab siidiselt rinda ja kõhtu
kinkides lahkudes noortele salli

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard