Karu ärkas talveunest
Karu ärkas talveunest
suure hädakisaga
Lumetekk oli sulanud ära
rahu kadunud korraga
Möirates ta ringi tatsas
möirgas nii,et kaikus laas
Silmeesine tal pime
nälg nüüd vaenlaseks tal saand
Aeglane ta käik ei ole
kuigi tatsab sulalumes
Nälga süüdlaseks ta peab
see ainus mõte,
mis vasardas peas
Tuustis igat rohututti
näris kuiva käbijuppi
Iga kännujuurikas
karu käppa tunda sai
Puult üks lumelobjakas
karul pähe potstas
Jooksu pani vana karu
tal ju väikse varsa aru
161
14/01/2022
Talv
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud