Igatsus
Südaöisest taevast on eemaldunud tähed ja valgus, kuhu on nad kadunud, kus on kõige uue algus?
Hall süngus ja rõhuvad varjud on pelk eelmäng, vaid prelüüd sellele, mille kadumist on kaua palunud valgus.
Vaikides üksinda pikalt pimeduses, on miski minust eemaldunud, aheldatud kui vangikongi, milleni ma ei küündi, milleni ei tungi.
Öine pimedus justkui surub mind alla, puudub see keegi, kes tajuks mu hinge, päästaks südame valla.
Vaid õrn, kaeblik, tuulest kantud sosin mind tagasi tõmbab, nagu ammune embus, mida meenutada veel jõuan.
Kui kaua kestab kellegi elu, seda keegi ei tea, vaid pelk viiv, tühine silmapilk, kaduv sekund, ei enamat, see ongi kerge ja hea.
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud