Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja headus, inimkonna vaimne edasipüüd?
Ei iial sõltu elu väärtus pelgalt selle pikkusest või aja jooksul raskelt omandatud rikkustest, sel teel elu mõtet otsides kaotad vaid kilde iseendast.
Iga hästi elatud hetk sinu armastatute silmis on pikem kui tolmuks varisenud aeg ja maised väärtusetud varandused, mida meist keegi meeles pidada ei suuda, sest paremateks need meid eales ei muuda.
Kas suudame leida ka oma kallitele aega, kas on nad ära teeninud meie tühise eksistentsi ja hoolimatuse, miks raiskavad nad meile oma kallist, tagasi saamatut aega?
Keegi meist pole kunagi olnud kadunud väliselt, oleme unustanud iseennast ja eemaldunud teistest näiliselt, ehk soovime varjata tühjust oma sees või midagi enamat, tahame, et meie hing oleks vaba, et selles poleks midagi segavat.
Ehk kunagi suudame endid ka seestpoolt leida ja kaob tahtmine oma tegelikku, juba ammu unustatud mina peita.
Järgi luuletajat
